Paljud kaasaaitajad, kes olid siin oma parimates aastates elujõulised, on nüüd jõudnud elusügise tühimaadele, mil aastatega kaasuvad tervisehäired. On siiski oluline, et siis kui mõnedki on veel alles, saab jäädvustada kirjas ja sõnas ülevaade Long Islandi Eesti Kodu loomisest, tegevusest ja sündmustest. Meenutame algperioodi ülevaatlikumalt ja järgmiste aastate sündmuste käiku kuni tänaseni.
Neljakümnendateaastate lõpupoole ja viiekümnendate algaastatel saabus New Yorki, ning selle ümbruskonda, Euroopast palju eesti sõjapõgenikke. New Yorgi Eesti Haridusselts oli keskuseks, kus saadi kõike vajalikku informatsiooni, juhiseid ja nõuannet uue elu alustamiseks. Uustulnukate saabumine muutis mõndagi ameerika eestlaste elus. Eestlaste arvu kasv ja ka perekondade kasv tõstis üsna varakult vajaduse korraldada lastele võimalust, vähemalt mõneks ajakski, suve veetmiseks eemal suurlinna õhkkonnast. Selleks katsus tolleaegne Haridusseltsi juhatus leida võimalust just uutele tulijatele janende lasteperele. Eesmärgiks oli väljasõit vabasse loodusesse, kus oleks ka ujumise ja spordi võimalus. Mõeldav oli ainult oma maaala muretsemineja selle välja ehitamine.
L.I.Middle Islandil oli kujunenud 1940. a. saadik väikene eestlaste asula, kus mõned eesti perekonnad olid soetanud alalised elukohad ja mitmel esialgu ainult suvemajad või vaid krundid, kuhu hiljem ehitati alalised kodud.
Tolleaegse Haridusseltsi Juhatusse kuulunud liikmed pr. Aleksandra Berg ja prl. Hilda Püss omasid siin suvemajad. Nende ja Seltsi esimehe Felix Simmermanni algatusel leitigi, et kohalikul farmeril oli müügil maa, mis oli kohane ja soodne. 12.sep. 1950 Haridusseltsi Peakoosolek otsustas anda juhatusele volituse osta 5-aakriline maaala, hinnaga $350 aaker, Middle Islandi eesti külas.
Tolle ajaloolisse juhatusse kuulusid Esimees Felix Simmermann ja liikmed, Aleksandra Berg, Hilda Püss, Aldo Eelsaar, Peeter Elias, Juhan Noormets ja Eduard Weldeman. Võime öelda, et see juhatuse ettepanek peakoosolekule oli määrav samm, mis pani aluse Long Islandi eestlaspere kultuuri ja rahvusliku tegevuse arengule. Samuti osutus see lootustandvaks võimaluseks eesti lastele suvekodu ehitamiseks lähemas tulevikus. Selle sammuga võttis juhatus omale teatud riski, sest Haridusseltsil puudus vaba kapital.
1951. aasta kevadel saadimaaala üle omaniku õigused. Kuna aga esimene viis aakrit oli võsa ja metsaga kaetud, ei võimaldanud see veel korraldada suuremaid ühisüritusi.
1951.a. Võidupüha - Jaanipäev korraldati perekond Eck’i maaalal. Nüüd oli vaja koguda kapitali, et osta müügil olev teine viis aakrit, mis koosnes lagedastendisest põllumaast. Siia tuli abiks H.S. Naisosakond, kes korraldas esimese tulu hankiva ürituse - basaari, mille sissetulek oli “hambarahaks”.
1951. a. esimene üritus maaalal peeti Labor Day nädalalõpul. Välisjumalateenistus peeti õpetaja R. Kiviranna teenimisel. Eestlaskonna ja H.S. liikmespere üldine arvamine kiitis heaks teise maaala osa ostu, mis oleks kasutatav autode parkimiseks ja mänguväljadeks. 30. sept. otsustas H.S. peakoosolek juurde osta viisaakrit, hinnaga $500 aaker.
Maaost teostati 1952. a. kevadel. Siselaenu võimaldas kohalik elanik Edgar Pilder, endine H.S. Esimees. Samuti korraldas H.S. Naisosakond kevadpeo, mille sissetulek oli $600. Nüüd oli kogutud algkapitalina $1000. Naisosakonna poolt suve nädalalõppudel toimusidmaaala puhastamise talgud kohalike elanike kui ka N.Y.-st väljasõitnute osavõtul.
Perenaised korraldasid talguliste toitmist ja kaugemalt tulnuile öömaja ning sauna kasutamist.
Esimene suurüritus oli 1952.aastal Vöidupüha-Jaanipäeva tähistamine.
Ühissõidud N.Y.-st tõid kohale arvuka külalispere. Osavõtjate arv oli üle 1000 (sissepääs 25 centi).
Kohalikud töömehed olid valmistanud vajalikke istepinke, ehitanud käimlad ja oma kaevu (maksis $184), millest saadi joogivett. Suvel peeti Lexington Ave.kiriku suvepäevad. Peeti ka üliõpilaste nädalalõpuväljasõite, kus ööbiti telkides, mängiti võrkpalli ja tõhusaltaidati kaasa metsapuhastusele. Juljus Kert, iga nädalalõpu töömees, ehitas külakiige, kuid see tuli samal sügisel lammutada, et ära hoida õnnetusjuhtumeid.
1952. a. 9. nov. H.S. Peakoosolek moodustas L.I. Maaala Hoidmise Toimkonna (LIMHT), mis oli loomulik, sest 60 miili eemal asuvat kinnisvara, koos kõige sellelelangevate kohustuste ja muredega, oleks raske New Yorgist korraldada.
Toimkond koosnes kohalikest elanikest, esimees Paul Eck. H.S. esimeheks tol koosolekul valiti Julius Kangur, kes alustas kaastööd N.Y. organisatsioonidega L.I. maaala väljaehitamiseks.1953. a. Vöidupüha-Jaanipäeva pühitsemine toimus LIMHT ja L.I. Eesti Seltsi ühisel korraldusel. Osavõtjaid oli jälle üle tuhande. See oli üks suuremaid üritusi nii sissetuleku poolest, kui ka rahva arvult. Loteriipeavõiduks oli auto. Suve jooksul peeti jumalateenistusi. Toimusid nädalalõpu laagrid ja linnarahva väljasõidud vabasse loodusesse. Nüüd oli juba kogutud kapitali peamaja ehituse alustamiseks.
Juhatus teeb ettepaneku arhitekt Osvald Mitt’ile valmistada ehitusprojekt, mis kujuneks mitte ainult lastekoduks, vaid L.I. organisatsioonide ühiseks koduks 70x40 jala suuruse saaliga ja kõrvaleehitatud köögi, tualeti ruumidega ja administratiivruumiga. O. Mitt’i ehitusplaan tunnistati Brookhaveni Townshipi poolt vatuvõetavaks ja anti ehitusluba.
Moodustati ehitustoimkond: Haridusseltsist Esimees J. Kangur, insener V. Metsik ja B. Parming, Eestikülast P. Eck ja T. Usman ning L.I. Eesti Seltsist R. Sams.
Ehitustoimkond teeb üleskutse eesti organisatsioonidele “Tule ja aita vabatahtliku tööga!”. J.Kangur oli tulihingeliseks maja ehituse õhutajaks, koordineerijaks, annetuste hankijaks ja vabatahtliku tööjõu värbajaks New Yorgi organisatsioonidest ja kaugematest keskustest.
N.Y. Meeskoor tuli kohale terves koosseisus oma juhiga. L.I. töömeeste organiseerijaks oli Felix Simmermann, ning kohalike ametasutustega sidepidajaks külavanem P. Eck.
Tehnilised tööde juhid olid ins. V. Metsik ja arhitekt O. Mitt. Suve jooksul talgute korras puhastatakse ja tasandatakse maja asukoht ning valatakse aluspostid.18. okt. 1953. a. pandi pidulikul jumalateenistusel “nurgakivi” õpetaja A. Hinno, H. Hendriksoni ja apostel ülempreester A. Jürisson’i teenimisel.
Leidsid aset kõned ja tervitused. Nurgakiviga müüriti urn päevakohaste dokumentidega. See sündmus tõi kaasa organisatsioonide ja L.I. eestlaste suurenenud huvi ning usku ettevõtte kordaminekuks. Kevadel jätkuvad ehitustööd paljude organisatsioonide liikmespere tööjõuga, püstitatakse kandetalad ja alustatakse katuse panekuga. Annetused organisatsioonidelt ja eraisikutelt võimaldavad ehitusmaterjali hankimist.
Sügisel tulid appi Lakewoodi ehitusmeistrid oma tsemendi segamise masinatega, tuues kaasa isegi tsementkive. Ühe nädalalõpuga kerkivad seinamüürid. Puusepad lõpetavad katuse raamistiku panemise. Järgnevatel talgutel saadakse hoonekatuse alla. Sportlaspere valas väljakul võrkpalliplatsi, millel peeti suurim Sprodipäev võrkpalli võistlustega. Seda kasutati ka tantsupõrandaks. 1955.a. kevadel rutati sisetööde lõpetamisega, et Jaanipäevaks valmis saada. 25-dal juunil peeti kavaline osa, vihmase ilma tõttu, juba uues hoones. Samal aastal, 10.juulil, avati ka Eesti laste suvelaager, mille juhatajaks oli õp. Henn Hendrikson.
10-dal juulil toimus L.I.Eesti Kodu hoone sisseõnnistamine õpetajate R. Kiviranna, ja E. Kuusleriteenimisel. Samas toimus ka esimene Lastekodu avamine, millest võttis osa 25 last. Juhataja õpetaja B. Hendrikson. Hr. Behrs annetas $1000. Perekond Eck’ide tutvuse kaasabil üüriti hoone kohalikule Middle Islandi Koolivalitsusele kooliruumideks. Ühe aastane üürileping tõi sisse $8800. Tingimused: kooli alguseks tuleb lõpetada pooleli olevad tööd. See tähendas, et tuli lõpetada aed ja põrandad, sisse seada keskküte ja ehitada väliskoda, mis ühendaks tualetiruumid peahoonega.
Juurdepääsu tee Middle IslandiBlvd’ilt asfaltkattega ehitab koolivalitsus. Seltsil puudusid vastavad summad tööde läbiviimiseks, selleks andis juhatuse liige Alfred Mikker $2300 laenu. Siiani oli paigutatud ehitusse $20,000 ja kui juurde arvata vabatahtlik töö, siis oleks väärtus juba $30,000. Koolivalitsuse poolt ehitatud tee väärtus hinnati veel $3000.1957.a. alates muudeti hooldavtoimkond N.Y.E.H.S.-L.I. Majandavaks Toimkonnaks, kes nüüdselt juhtis üldist tegevust, hankides ürituste korraldamisega ja väljarentimisega sissetulekuid ning otsustades väljaminekute üle.
Igaaastased tegevus- ja majandus-aruanded kinnitatakse H.S.peakoosoleku poolt.
Esimeseks toimkonna esimeheks valiti Felix Simmermann. Simmermann, maaostu mõtte algataja, oli heaorganiseerimise võimega, olles paljude algatuste ettevötja, ürituste korraldajaning ehituste läbiviija. Suurimaks algatuseks võiks nimetada $5000 ujulaehitamise. Raskusi oli selle raha kättesaamisega, kuna annetaja suri ennetehingu lõpule viimist. Ainult õpetaja Kiviranna päevaraamatu sissekannetõendas pärandi lubadust.
Sel alusel maksti summa lõpuks kohtu pooltvälja.
Kui peamaja ehitamisel andis suurt panust laialdane eestlaste pere Long Islandilt, N.Y. linnast ja kaugematest keskustest, siis kuuekümnendatest aastatest alates toimus ehitus-ja korrastustööde läbiviimine Eesti Küla ning lähemas ümbruses elavatööjõuga. Seda võiks nimetada elujõulisemaks ajajärguks, kus kohalikud elanikud, täis elujõudu ja tegevustahet, pühendasid väärika osa oma vabast ajast Eesti Kodu väljaehitamiseks. Esindatud olid meister-mehed igast elukutsest ja kasutada oli kolm veoautot. Võidupüha-Jaanipäeva tähistamisel ehitati igal aastal uus projekt (ajutised ehitused) nagu: Toompea Loss, Tuuleveski, Viikinglaev, Narva Kosk, Eesti Talu Hooned elusate koduloomadega ja Hiiela ohvrikiviga. Need avaldasid rahvuslikku omapära ja kunsti, ning olid tehniliselt hästi viimistletud.
Sel ajal tegutses kalaste rahvatansu rühm. Brookhaveni Laboratooriumisse oli tööle asunud noor eesti insener Sven Wichman oma perekonnaga, kelle elukohaks sai Yaphank. Majandava Toimkonna Juhatus kopteeris teda tehniliseks nõuandjaks ja tööde juhatajaks. Ins. Wichman tundis igat tööala ja oli ise käe külgepanija. Tema algatusel ehitati ujula, saun, tenniseväljak, välislava, spordi staadion, väliskiosk ja 1973. a. peamaja suurendamine. Nii alustati 1960. a. ujulaehitamist, mis pidi olema kõigiti tervishoiu nõuete kohane. See võimaldas Lastekodu kasvandikele ujumist õppida, ujumisvõistluste korraldamist ja oli nõuetav väljarentimisel organisatsioonide suvepäevadel. Ujula väärtusthinnati $10,000.1961.a. ehitati saun, mis leidis kasutamist läbi aasta, ja1963. a. valmis ka välislava.
1964. a. alustati spordiväljaku ehitamisega, mis kujunes mitme aasta projektiks, kuna palju eel tööd kujunes metsa mahavõtmisega. Samaaegselt ehitati ka tennisväljak ümbritseva kõrgaiaga, peamiselt Aksel Mei toetusega $ 2500.1965. a. asutati Long Islandi Eesti Võitlejate Ühing, Paul Eck esimees. Ühingu algatusel püstitati Langenute Mälestussammas “Vaba Eesti Eest.”
Rajati ka ümbritsev muruväljak1968. a. 26. aug. valiti Felix Simmermann H.S. esimeheks ja ta lahkub M.T. esimehe kohalt. Uueks esimeheks valitakse Sven Wichman.1969. a. valmib spordiväljak. 30.augustil korraldati pidulik spordiväljaku avamine, mis kujunes L.I. suurimaks ühisürituseks paljude organisatsioonide korraldusel. Spordiplatsi õnnistamise talituse pidas õpetaja Andres Taul.
Sportlaste defilee sammus orkestri saatel ümber väljaku. Järgnesid võistlused, kergejõustikus, võrkpallis, tennises ja ujumises. Need võistlused said traditsiooniks iga-aastastel spordipäevadel.
1970. a. valmis karastavate jookide paviljon, milleks saadi toetust tundmata annetajalt $500.-
1971. a. ehitati ümber ükslastekodu suvemaja hooldaja või järelvaataja eluhooneks, koos kõige vajalikuga.
Vaatamata kuulutustele, ei leitud kahe aasta jooksul ühtegi üksikut eestlast või eesti perekonda hooldaja kohale. Siiski leidus kohalik politsei, kes selle koha vastu võttis lepingu alusel ja 7. märtsil 1973. a. sisse kolis. Politsei nimi suutis ära hoida vandalismi.
1973. a. M.T. juhatus algatas Eesti Kodu juurdeehitamise ja ilustamise aktsiooni. Valitakse seitsme-liikmeline ehituskomisjon, kes esitab plaanid ja eelarve $20,000 suuruses.
Kuna ei leitud küllalt vabatahtlikke tööjõude, siis tuli palgata töökäsi, kes töötasid S. Wichman’i juhtimisel.
Juurdeehitust toetas N.Y.E.H.Selts $14,000.
Adu Pikati korjandus $4300 ja Laste Suvekodu Kuratoorium $1000.
Toetust andsid ka L.I.E.V. Ühing ja L.I. Eesti Selts.
1974. a. 15. dets. teatab S. Wichman, et peab lahkuma M.T.esimehe kohalt suurenenud kohustuste tõttu tatöökohal. Esimehe kohuseid hakkab täitma Toomas Usman, kes valitakse M.T. Peakoosolekul. veebuaril 1975 esimeheks.
1976.a. oktoobris haigestub S.Wichman ja tööde juhatajaks valitakse Karl Ratasepp, kes juhib sisetöödelöpetamist.
Esmakordselt korraldatud Saarte Rahvaste Peo sissetulek $1500, antakse ehitusfondi. Vähemad annetused organisatsioonidelt ja üksikisikutelt on võimaldanud ehituste lõpule viimist. Rahaliselt toetas samuti Herman Lahesalu. Ehituse aruannetes esitati kulusid $29,000S.Wichman’i poolt ja $11,000 K.Ratasepp’a poolt.
1977. a. Peakoosolekul lahkub T. Usman esimehe kohalt tervislikel põhjustel, ja K.Ratasepp valitakse uueksesimeheks.
1978.a. pannakse saali uus tulestik, lõpetatakse tualeti ruumid, söögisaal, ja esikud.
1979.a. monteeritakse kütteseadele täienduseks köögi ja söögisaali kütte elemendid ning uksed ruumide eraldamiseks kütteõli kokkuhoiuks.
1979.a. haigestub K.Ratasepp ja esimehe ülesandeid täitma volitatakse Jaan Muks.
1980.a. märtsis peakoosolekul valitakse uueks esimeheks Vladimir Müürisepp, kes esimehe ametis korraldab peamaja “Occupation Permit’i” saamist.
1984.a. lahkub V. Müürisepp, teda asendab Eesti Külas elav kapten Raul Kukk, keda valitakse esimeheks 1984. a.
Raul Kukk lahkub tervislikel põhjustel 1986. a., uueks esimeheks valitakse Oodu Koern, kes lahkub1997. a.
Aja möödumisel on märgata sissetulekute vähenemist. On suvehooajal ainult üks suurim välisüritus; Spordipäev-Võidupüha-Jaanipäev, samuti on siseüritustest osavõtt vähenenud; väljarentimisi vaid üksikuid. Kulud on samad, peamiselt kindlustuste kulud, küte, elekter, ja parandused.
Majandusliselt oleme tänini läbi ajanud tänu meie Eesti Külast igaviku teedelelahkunud liikmetele: pr. Ly Usman’i ja merekapten Raul Kukk’e pärandus annetused L.I. Eesti Kodule. Need katavad praegu aasta aruannete puudujäägid.
Mälestame tänutundes annetajaid, kui endisi sõpru. See võimaldab L.I.Eesti Kodu tegevust, kus toimuvad eestikeelsed kiriku teenistused, koosolekud ja üritused, mis muidu vanemale generatsioonile jääks kättesaamatuks. Esimehed on olnud ja on siiski need tublid eesti mehed, kes on algatanud, juhtinud ja hoidnud käigus L.I.EestiKodu. Oma isikliku ennastohverdava tööga on nad andnud eeskuju ja on pälvinud lugupidamist ning tunnustust nii liikmesperelt, kui ka kogu eesti ühiskonnalt. Ei ole alati krooninud neid kiidusõnad ja on tulnud vastu võtta teravat arvustust nii teistelt organisatsioonidelt kui ka üksikisikutelt. Kuid eks see ole demokraatliku korra juures möistetav, et on, ja peabki olema eri arvamusi, kuid lõpuks enamus otsustab. Suurt hoolitsust ja töökoormust on kandud perenaised, kes on olnud igal üritusel köögis toiduvalmistajad, einelaua korraldajad, talguliste ja koosviibimiste toitlustajad. Nemad on köögis ajal, kui suures saalis toimuvad kõned, ettekanded või tantsukeerutused, ning veel lõpuks ruumide ja köögi korrastajad.
Einelaua sissetulekud on etendanud suurt osa kassa aastaaruandes. Alati on leidunud tublit naisperet ja seda ka praegu, kes neid kohustusi on vabatahtlikult täitnud. Meie kõikide tunnustus ja tänu nende tublile ja väärtuslikule tööpanusele.
Paljud on aidanud, aga eriline tänu kuulub neile perenaistele, kes on aastate jooksul peakorralduse oma pealevõtnud: Gerda Simmermann, pr. Kurro, pr. Viljur, Frieda Truu, Meeri Priekulis,Silvia Kattai, Helja Brunozzi,Virma Klattenberg, Asta Salumäe, Evi Wichman.
1997. a. saadik on kordamööda ja hiljuti koos, esimehe kohustusi jaganud Valdur Pratka ja SvenRoosild.
Vanema põlvkonna kogemuste ja traditsioonide järgi on jõudude kohaselt peetud Spordipäevi, Jaanipäevi, Maakondade pidusid, ning jumalateenistusi Ülestõusmis Pühadeks, suve lõpul ja jõuludeks.
Siinset L.I.Eesti Kodu võime vaadata kui rahvuslikku kantsi, see on meie kõikide ringkondade ühise toetusteja koostöö vili.
Loodame, et sama vaim edasi püsib. Kindlasti on meie peale kasvav generatisoon võimeline vajalikke kohustusi täitma, ega unusta meie armast ühiskodu, jättes teda üksi või üksikute hoolde. Lootus on ka, et järgnevad põlvkonnad suudavad hooneid ja maaala edasi hoida, ühise käekülgepanekuga.
Jätkugu seda kutsumust ja töötahet, et jätkata sedategevust ja edasi viia seda üritust, mis alustati 1950. aastal, nende poolt,kes alguse panid ja rajasid sihid ja eesmärgid Long Islandi Eesti Kodule.
