Jaanuar 2010

balticbusinessnews.com - New Year's Greetings of the President of the Republic

Edward Lucas: Making an Estonian hat famous (in the Daily Mail)

Europe.view: Steamy scenes | The Economist

Europe.view: A supermarket in Estonia | The Economist

Europe.view: Respect for the dead | The Economist

Labels and categories: A menagerie of monikers | The Economist

“Eastern Europe”: Wrongly labelled | The Economist

Mis värk selle mesipuuga siis ikka on ehk jälle nad laulavad.

Euroopa Eestlaste Koori, EÜSLi projektkoori ja Silleri talvises laululaagris Annabergi lossis Bonni külje all kohtusid 23.-25. jaanuaril 2009 ligi 70 lauljat kümnest riigist, dirigendid Lauri Breede ja Kalev Lindal ning kümmekond pereliiget. Tööd ja lusti jätkus reede õhtust pühapäeva lõunani, laagri lõpetas järjekordne kontsert Bonn/Bad Godesbergis Pauluse kirikus.

Koor, mis pidevalt kasvab

Ajal, mil Eesti koorid alles täie tõsidusega “Üheshingamisele” pääsemiseks ehk üldlaulupeo konkurssideks valmistuvad, võivad Euroopas elavad lauljad kergemalt ühes hingata, sest eelmises laagris salvestatud materjali põhjal on komisjon meid laulupeokõlbulikuks tunnistanud. See muidugi ei tähenda, et nüüd võiks lihtsalt lulli lüüa – ainuüksi Urmas Sisaski lugudes on nii palju sõnu, et neid ei mahu kodus iseseisvalt pähe õppima ning Tauno Aints on vanade lastelaulude popurrii tükati nii sportlikult huvitavaks seadnud, et ka kogenud lauljad ei oska ette näha, kuidas see kõik selgeks saab ja meelde jääb. Aga no kes see siis laulupeol laulikust laulab!
Kui me Luxembourg-Trieri rakukesega laagrisse jõuame, on õhtusöök juba alanud. “Sööge ikka rahulikult lõpuni,” noomin lauas istujaid, kui need tervituskallistusteks järjest püsti hüppavad.
“Kumb ma siis olen, Vanapagan või Kaval-Ants?” küsib dirigent Kalev, vihjates eelmises laagrireportaažis koorijuhtide tandemi kohta kasutatud võrdlusele. “Kust mina tean, leppige ise omavahel kokku,” muigan.
“Kuidas siis sõit läks, kas kõhulihased on haiged?” pärin Maivelt, kes paar päeva tagasi saadetud kirjas naljatledes kurtis, et peab dirigendid Brüsseli lähedalt lennujaamast Annabergi tooma ning ei tea, kuidas suudab pidevalt naerdes autot juhtida. Lauri ja Kalev on kõigile meelde jäänud kui nõudlikud koorijuhid, kelle metoodilisse raudvarasse kuulub nii miimika ja žestikulatsiooni meistriklass kui ka teravad naljad. “Väga huvitav oli,” on autojuht rahul. “Panime maailma majanduse ja poliitika iga külje pealt paika. Gaasijuhtmest Palestiinani.”
“Nii palju on jälle uusi nägusid,” ei jõua “vana olija” Marge ära imestada. Tõesti, Annabergi suur maja jääb juba ammu kitsaks.
“Tere, mina olen ka Anneli,” tutvustab end õhtusöögilauas värske sopran. Kuigi väliseestlased on reeglina keskmisest eestlasest julgemad ja avatumad, on värskelt kooriga liitujad siiski teiste hulgast üsna hästi äratuntavad. “Ma olen siin esimest korda.” “Pole hullu,” julgustan. “Ma istusin ka esimesel õhtusöögil umbes sama vaikselt. Järgmisel korral tulles oled juba sama lärmakas kui mina, ei jõua kõiki ära kallistada.”

Tükati “Tambovi moodi”, see-eest mitme põlvega

Suud ei saa tõesti eriti söömiseks kasutada, sest rahvast muudkui tuleb. “Aga kus siis suur Soome delegatsioon on?” küsin lauanaabritelt. “On, on,” kinnitavad ümberkaudsed, “neil käib laul juba eilsest saati.”
Justkui selle kinnituseks hõikab “soomlane” Mati eemalt: “Mis, sa oled end vahepeal klooninud või?” “See on minu tütar,” tutvustan värsket kooriliiget. Kombinatsioone, kus laulavad koos emad ja tütred, isad ja pojad või ristipidi, on kooris kokku üle kümne. Teismelisi noori on kümne ringis ja kedagi neist pole vanemad jõumeetodil kohale toonud. Lisaks laulab kümmekond paari abikaasasid või elukaaslasi, mõned käivad terve perega, üks - Leitarud koguni kolme laulva põlvkonnaga. Kes just ei laula, kannab toetajaliikme nime – paljudest on abi autoroolis või väikeste laste hoidjana.
Samal õhtul kella üheksast üheteiskümneni on esimene proov. Korratakse “klassikat”, uued ja keerulised seaded jäetakse targu laupäevaks.
“Nii, palju meil tenoreid on?” küsib Kalev. Tõusevad vaid kolm kätt. Saksamaal ringlev kõhuviirus ja palavikuga nohud-köhad on võtnud oma.
“Ats aitab ka natuke kaasa,” kuulen kedagi ütlevat. Veidi aja pärast selgub, et äärmiselt musikaalne ja julge noormees “aitab” nii tõhusalt, et laulab oma vanemad kolleegid üle ning teenib kaaslauljatelt spontaanse ja siira aplausi.
Ega tenoritel pole kerge üheski harrastuskooris. Mehi on ju tavaliselt üldse vähe ning selles suhtes ei ole meie koor mingi erand. Kõige rohkem on alte, selles laagris kokku 26. Sopraneid tuleb kokku 23, basse 9 ja tenorite koguarv paisub tasapisi kuueni.
“Kuulge, te laulate laialt nagu Tambovi koor,” annavad Lauri ja Kalev “Tuljakule” iroonilise hinnangu. “Tõmmake oma “hõissa-ja-trallallaa” hiirvaikseks ja kuulake, mida sopranitel ja bassidel teile öelda on! Ja pidage meeles, et see on pulmalaul!”
Kõigile tundub, et see laager tuleb tõsisem kui eelmine. Ka öine laul vaikib seekord varem. Kuigi, mis vara see kell kolm ikka nii väga on.

Laupäev – Euroopa eestlaste laulupäev

Pärast hommikusööki võetakse üksteise järel luubi alla pühapäevase kontserdi lood. “Me alustame “Koiduga” ja lõpetame Ernesaksaga täpselt nagu laulupeol,” selgitab Kalev.
Kuigi suurele osale lauljatest on mõlemad lood hästi tuttavad, lonkavad need proovis ikka veel kõiki jalgu. Bassidel on kulminatsiooni “Taevasse...” alustamisel raskusi oma hääle kättesaamisega. Sopranitele käib nende väitel teise oktaavi la-noot üle jõu. “Mis tähendab, et ei võta välja?“ ei ole Lauri nõus ning mängib klaveril kolmanda oktaavi do’d. “Te võtate selle ka välja,” on ta kõigutamatu. Aldid saavad oma halva tämbri pärast mõlemalt dirigendilt noomida söögi alla ja peale.
“Ärge hakake jälle laulma nagu Ukraina rahvalaulu,” manitseb Kalev. Kui viimane juhatamisega ametis on, vaatab Lauri kõikidele oma leivanumbri-näoga teravalt otsa. See aitab lauljatel meeles pidada, kuidas tuleb häält tekitada.
“Kontserdi ajal peaks Lauri näo projektsioon pidevalt saali tagaseinas olema,” sosistan naabrile. “Muidu läheb õige positsioon meelest ära.”
Valgre popurrii kõlab seekord juba hulka paremini kui kahes eelmises laagris. Üldjuhtide soov, et lauluraamatusse trükitud rütmi mehaanilise järgimise asemel peaks Valgret esitama svingides, ei tundugi enam koori jaoks nii võimatu ülesanne.
Lõunasöögi järel antakse tunnike leiva luusse laskmiseks. Paljud valivad uinaku asemel jalutuskäigu. Mäkke ronides tundub, et Annabergi kokad teevad ikka liiga palju ja liiga head süüa.
“Kui siit edasi minna, tulevad varsti loomad vastu,” ütleb Sigrun, kes väikese seltskonnaga juba tagasiteel on. “Metssead ja...” Sigadeni me siiski ei jõua või ei jõua sead meieni. Küll aga leiame mäe otsast muinasjutuliselt lahedad puud. Kellelgi meist ei ole kahjuks fotoaparaati kaasas.
Proov jätkub õhtusöögini ja pärast seda võetakse kogu kontserdi kava otsast lõpuni läbi. Sellega pole aga tööpäev veel lõppenud, sest ESTO’le ning laulupeole minemise informatsioon tahab edastamist ning paljud muud küsimused teemal “kuidas edasi” vajavad arutamist. “Silleri” koor ootab kõiki oktoobris Soome, samas on Rootsi kooridelt küllakutse juba kevadeks ning Belgia BEENE kutsub kõiki juuni alguses enda poole.
Mingeid otsuseid ei langetata. Projektjuht Mare palub kõigil oma arvamused nädala jooksul meilile saata.
Pärast värske koori hümni laulmist jätkub lauljaid veel mitmeks tunniks. Isegi teismelised löövad kampa. Ikka kella kolmeni.

Naised tanu alla ja pihad vööga peenikeseks

Pühapäevane äratus on varajane. Kuigi meie toa neli naist virguvad teise vähese magamisega öö järel suhteliselt valutult, tunnen pesema minnes siiski pisikest aukartust ühe vapra aldi ees, kes naaseb just hommikuselt jooksuringilt.
Varajane ärkamine pole ilmaasjata, sest rahvariiete selga saamine on aeganõudvam kui tavaline hommikumeik. “Need riided ostis mees mulle üllatuseks Muhu saarelt. Maksid 1990ndate alguse kohta terve varanduse – kaks tuhat krooni,” jutustab Maive, kui talle Muhu tanu lõksudega juustesse kinnitan. “Ma veel mõtlesin, et äkki oleks sellele rahale kasulikuma rakenduse leidnud. Nüüd ei saaks vist neid alla 10 tuhande krooni mitte mingi nipiga kätte.”
“Mul ei ole õiget pluusi,” kurdab Tuuli. Eda annab talle kasutada oma lillelise rätiku, sest tal on pluusi peale ka sobiv jakk olemas.
Koori visuaalne pilt on kirev ja kaunis. Paljudel lauljatel on seljas mitme põlve ajalooga omakandi riided. “Sobiva sukahoidja leidmine oli kunst omaette,” tunnistab Saksamaal elav Karin, kes on Muhu saarelt pärit. “Katsu sa neid pakse kootud sukki tänapäevaste peente hoidjate vahele toppida!”.
“Seelik on üle 100 aasta vana,” on Hela uhke. “Isegi koiaugud on sajandivanused! Põlle ma tegin ise kiiruga, aga ega ma väga rahul ei ole.”
Iivi räägib, kuidas ta Praha lennujaama turvakontrollis kahtlust äratas: “Läksin väikse kohvriga lennukisse ja turvamehed küsisid, mis kahtlast metalli ma kaasas vean,” Imeilusaid päranduseks saadud ehteid jagub tal nii kaela kui vööle. Need mõned, kel riided Eestisse ununenud või pole veel olemaski, tunnevad end igatahes nagu mustad lambad või valged varesed. Minagi, kuigi sõpradelt kokku laenatud rahvuslikud riidetükid aitavad teiste sekka mõnusasti ära kaduda.
“Sain ka laenuks rätiku,” on Ave õnnelik ja peidab oma halli pluusi värviliste lillede alla.

Tükike laulupidu ja tükike Eestimaad

Enne kontserti laulame kaks laulu ja jumalateenistusel. Piret Ripsi – Anna Haava “Mu süda usub õnne” ei lähe kuidagi käima, sest laul on paljudele veel võõras ja mõned ootamatud rütmifiguurid kipuvad segi minema. Sisaski “Sanctus” teenib seevastu kirikulistelt südamliku aplausi.
Kontsert läheb taas peaaegu täis saalile, publiku hulgas on nii ümberkaudseid eestlasi kui ka kohalikke sakslasi.
“Teie ees on tükike Eestimaad ja tükike Eesti laulupidu,” tutvustab Kalev. “Koit” seisma ei jää ning “Tuljak” õnnestub paremini kui eelmisel kontserdil. Siiski tunnen, et eelmine kontsert oli tervikuna rohkem trimmis – siis olime ju topelt ärevil ka, sest salvestasime oma laule laulupeo konkursiks. Harrastuslaulja läheb ikka kohe laisaks, kui lood liiga selged ning pole justnagu midagi karta.
Harjumatult rõhutatult punkteeritud rütm Saebelmanni “Kaunimates lauludes” vajab veel harjutamist ning Marguste “See on Eestit” võib vist igavesti lihvima jääda.
Lattikase “Väikese maa” ajal on  muresid raske muu-ree’deks laulda. Kodus võid sina isekeskis kõneleda, kuidas hing ihkab, aga kooris on helilooja ja dirigendi soov seaduseks. Laulupeo üldjuhist rääkimata.
“Mina olin viimase laulu ajal vait, ei saanud nootigi laulda, hääl katkes,” ütleb Iivi ja pühib pisaraid. Tütar tunnistab, et tema “nutulauluks” on hoopiski Kadri Hundi “Üksteist peab hoidma”. Ameerikas sündinud Anne ütleb, et teda liigutab kõige enam “Mesipuu” ning et “Mu isamaa on minu arm” jääb talle praegu veel kaugeks. Küllap see vist ongi nii, et Ernesaksa on paljudes välismaal sündinud ja elanud eestlastes alati segaseid tundeid tekitanud. “Kui sa suvel kõigiga koos laulupeol laulnud oled, siis tuleb ehk see õige tunne sisse?” pakun mina. “Aga võib-olla ka mitte. Erinevalt Lenini-lauludest, mida me pidime laulma, oli see ju üks vähestest, mida me tõesti laulda tahtsime ning milles oli meie jaoks peidus see suur ja salajane sõnum. Oli suur õnn, et me seda laulda saime.”
Lepime oma “nutunaiste” seltskonnaga kokku, et lõppudel lõpuks on ju hea, kui me kõik ühe ja sama laulu ajal vait ei jää ja vesistame kordamööda. Keegi peab ju laulma ka!
Pärast kontserti teeme mõned ühispildid, laulame mõned laulud, sööme lõuna ja asume koduteele.

Laul aitab üksteisele lähemale

Koju jõudes ümiseme tütrega kordamööda jupikesi erinevatest lauludest, need ei väsi kummitamast.
Päev pärast laagrit saan Annelt pika ka südamliku kirja, mida ei raatsi siingi tsiteerimata jätta: “Välismaal sündinud eestlasele oli Eesti nagu mõni muinaskoht, millest vanemad rääkisid, aga mida õieti näha ehk külastada ei saanud. Meile oli see mesipuu alati kaugel muinasmaal.
Paljud, just vanemast generatsioonist, kahtlesid Ernesaksas. Arvati, ega nii kõrgele ametile ikka muidu ei saadud, kui pidi kuidagi ikka nõukogude võimu toetama. Olime tõesti “kommufoobid”, kartsime, et ka meie hulka ehk “istutatakse” väljaandjaid. Sellepärast tekitas ka minu käik Eestisse 1975. aastal ning juhuslik külaskäik Gustav Ernesaksa juurde palju halba poleemikat meie pere ümber. Minu isa oli lõppude lõpuks suur eesti seltskonna juht – kuidas siis nii! Isa arvas siiski, et Ernesaks oli õige inimene. Keegi pidi ju eestlust ülal hoidma, ükskõik kuidas.
Mina olin tol ajal veel liiga noor, et sellest kõigest õieti aru saada. Seda taipasin, et diivanil minu kõrval oli istunud üks väga tähtis inimene. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, saan aru, kui tähtis ta oli. Pärast filmi “Singing Revolution” vaatamist sai mulle selgeks, mis Eestis õigupoolest toimus. Enamik koori liikmeid on ju laulva revolutisiooni ise läbi elanud, teised aga Ameerika külluses elades seda ekraanilt vaadanud.
Ja just selle tõttu oli mul eile nii suur au seda laulu laulda, millega eestlased endale vabaduse laulsid. Just sellepärast kipun ka ise mesipuu poole. Ja mitte ainult laulupeole.
Pean vist rahvariide seelikusse tasku õmblema, taskurätiku jaoks. Seda läheb kindlasti vaja.”
Neid salajasi taskuid vajavad kindlasti paljud.
Euroopa Eestalste Koori 42 lauljat Saksamaalt, 35 Soomest, 7 Inglismaalt, 12 Belgiast, 2 Hollandist, 4 Luxemburgist, 3 Šveitsist, 1 Prantsusmaalt, 1 Tšehhist, 1 Taanist , 2 Eestist on laulupeoks peaaegu valmis.
Minulgi on tagumine aeg arvuti tagant lahkuda ja rahvariideid tikkima hakata.

Roportaazi pani kirja Anneli Aken / Saksamaa
http://www.youtube.com/watch?v=Gi2OamP9FTA&feature=related

Dirigendid:
Kalev Lindal ja Lauri Breede / Eesti
Projektijuht: Mare Rahkema / Saksamaa

www.eeestikoor.eu

Euroopa Eestlaste Koori laululaager Bonnis 24. - 26.okt. 2008

Iga ilmaga mesipuu poole
reportaaž Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist

24.-26. oktoobril kogunesid järjekordsesse laululaagrisse Bonni servas Bad-Godesbergis asuvasse Annabegi lossi Euroopa Eestlaste Koor, EÜSLi projektikoor, Soome eestlaste koor “Siller” ning kaks dirigenti, keda tavaelus võib Saksamaast sagedamini kohata Tartu kandis – Kalev Lindal ja Lauri Breede. Geograafiliste iseärastuste tõttu vaid mõnel korral aastas kohtuvatele lauljatele oli sügisene kokkusaamine väga töine: eesmärgiks salvestada tulevasuvise üldlaulupeo konkursi laulud ning anda laagri lõpus ka täispikk kontsert.

Kui reede õhtust pühapäeva lõunani järjest, järjest ja järjest laulda, vahepeal väga palju süüa ning öösel ka magamise asemel laulda, nii et isegi “…vein, et vein, et vein vinti ei tee…” (nagu laulusalm ütleb), siis saab see kõik juhtuda vaid mõnes eestlaste koorilaagris. Selliseid pühendunud tegelasi kohtab harva. Aeg jääb seisma ning hea südamega inimeste mõõdik lööb näidu lakke. Ükskõik kui hästi seda ka kirjas kirjeldada ei püüaks, ikka jääb sõnadest väheks. Aga kirja panema peaks, sest ka vähestest mälukildudest on abi, et hoida all osalejate ühtekuulumise tunde nuppu, tekitada kõrvalseisjates “tahan ka” tunnet või siis tõestada omal tagasihoidlikul moel, et väliseesti värk ei olegi nii veider kui “päriseestlastele” paistab ning Eesti kultuur õitseb ka kodust kaugel täies ilus.

Ei saa mitte vaiki olla

Paar päeva enne laagrit selgub, kui väike võib olla ka suur Saksamaa – kooris on veel teinegi Trieri eestlane. Rongis arutame muuhulgas ka kooriasju. Oleme mures, kas koor ikka laulupeole saab. Minul jäi suvine Aegviidu laager küll pooleli, aga seal kuuldu jättis hinge kahtluseussi – paljud aldipartiid  on suisa akrobaatilised, sopran kõlab karvaselt, mehi vaid käputäis... Kaaslane jagab kõhklusi. Jõuame Annabergi täpselt kell 19 – õhtusöögiks. “Ma tellisin paksu supi”, ütleb projektijuht Mare. Ta ei ole laiali saadetud kirjas luisanud – supp on tiha ja maitseb oivaliselt. Rahvast on veel vähe, aga mida enam minu taldrik tühjeneb, seda sagedamini peavad “vanad olijad” söömist katkestama, et tervituskallistusteks püsti tõusta. Kaua seedida ja sisse seada ei lasta – kohe pärast õhtusööki läheb harjutamiseks.

Soojenduseks vaadatakse läbi mõned lihtsamad kontserdi lood. Minu muusikalised eelarvamused on esialgu veel visad kaduma, aga mida enam hääled ja südamed soojenevad, seda paremaks läheb. Laul jätkub ka pärast ametliku proovi lõppu. Vaba aja reperutaaris on kõike – rahvamuusikast džässini. Kell kolm öösel soovib suur hulk väsimatuid ning ammugi mitte enam tõsises meeleolus laululinde võtta ette täiesti tõsiseid koorilaule. Minul süttib “punane tuluke” – kui peol hakatakse “tööst rääkima”, aeg on magama minna. Viimane laulja jõuab aga kuuldavasti voodisse kella kuue paiku, kui esimesed tõusevad. See ei sega teda esimesest hommikusest proovist osa võtmast.

Hiigelkoori taltsutamine

Proovipäev algab korraliku, tervelt tund aega kestva soojaks võimlemise ja laulmisega. Kokku on seekordses laagris lauljaid 74, koos pereliikmetega 100 inimese ringis. Palju rohkem toole harjutussaali ei mahuks ka. Ööbima ei mahu niigi – mõned peavad leppima ümberkaudsete  hotellidega ning üks pere kasutab elamiseks kavalasti väikebussi. Riikidest on esindatud Saksamaa, Holland, Belgia, Šveits, Inglismaa, Prantsusmaa, Soome, Tšehhi, Eesti ning Kanadast saabunud tenor laiendab meie seltskonna lausa “maailma eestlaste kooriks”. Suurima territooriumi hõlmavad aldid. “Me saaksime moodustada koori sees veel teise suure koori – Euroopa altide naiskoori,” sosistan naabrile. Kvantiteet ei taga kahjuks kvaliteeti – nii mõnigi partii on raske isegi kogenud noodilugejale.

Lõik lõigu järel. Eraldi ja koos. Uuesti. Ja uuesti. Ning jälle uuesti. “Ära laula “ii-ii-ii” nagu mudilaskooris. Laula “üü-üü-üü”!” Dirigendid sooritavad oma soovide selgitamiseks imetrikke, tehes silmad ette nii mõnelegi näitlejameisterlikkuse õpetajale. “Võtame nüüd kõik koos. Algusest.” Kaugeltki mitte kõik ei alusta korraga. “K-õ-i-k koos. Teie, ka, kudujad!” hõikab Lauri. Kuigi keegi hetkel ei koo, on dirigentidele juba varasemast silma jäänud, et mõned meist armastavad muistse eesti naise kombel kallist aega topelt ära kasutada ning vaikselt vardaid klõbistada. Kes kooris laulnud, see teab, et isegi kui naised-mehed eraldi ruumidesse jagada, peavad bassid ikka tenorite ja sopranid altide (ning vastupidi) partiide õppimise ajal ootama, mistap mõned ongi näputöö ühes võtnud. Peidan oma kindateo vargsi eesistuja selja varju. Mõtlen, et kui ma poleks füüsika tundides kudunud, ehk poleks ma siis köögis voolu alla jäänud? Kalev ja Lauri vahetavad kohad. “Lauri ei oska tegelikult seda lugu õpetada. Ta kudus siis, kui üldjuhid sellest rääkisid,” itsitab Kalev.

Magava laulja suust laul ei jookse

Lõunasöök on ülihea ning toidujagajad ei koonerda. Kuulen lauanaabrtelt, et köögipersonali hulgas on paljud noored lätlased. Mõtlen itsitades, et lõunanaabrid karistavad õelaid eestlasi nuumamisega, kõikide saldejums'i-, saare- ja varbanaljade eest. Muidu poleks ju muret, aga kõik see kõhutäis tuleb pühapäevase kontserdi proovi tarbeks kirikusse kaasa vedada. Kuigi väike kohavahetus ergutab (eriti neid, kes vaevuvad jala astuma), ei kõla tulemus kirikus sugugi mitte rahuldavalt. Värskelt seediv laulja on sama abitu kui magav laulja. Kuna salvestus ei rahulda ei lauljaid ega dirigente, tuleb teha panused pühapäevasele kontsertsalvestusele. Mõtteid aitab mujale viia “kuulamisteraapia” – värskelt on plaadile pandud Sisaski oratoorium “Pro Patria”, millest kaks katkendit ka laulupeo kavas. Töö jätkub hilise õhtuni. Marguste “See on Eesti” proovitakse läbi ka peast. Lugu päris seisma ei jää, kuigi Vigala, Nigula ja Lihula jt kihelkondade nimede asemel kõlavad uusloomingulised “Vibula, Nihula, Ligala”.

Küünlavalgel õhtusöögilauas tehakse pikk tutvustusring: liikmeskond on täienenud ning kõigiga   ükshaaval kolme päeva jooksul tutvuda ei jõua. Euroopa eestlaste tegevusalade pilt on väga kirju, nii et ühe noore naise tagasihoidlik repliik “no mis seal NATOs ikka nii erilist on” teenib sooja aplausi. On õpetajaid, arste ning õdesid, insenere, mitut sorti ettevõtjaid, muidugi ka euroametnikke, väikeste lastega kodus olijaid, aga ka näiteks endine baleriin, kes nüüd rahvusvahelisi suhteid seab ning väga haruldane kolimisfirma omanik – haruldane seetõttu, et talle lausa meeldib klavereid tassida. Paljude enesetutvustuste järel peab üks või teine kaaslane oluliseks täiendada, et tegemist on väga hea südamega inimesega. Sajakonna inimese tutvumine võtab aega ligi tunni. Pikk päev on teinud oma töö ning võrreldes eelmise õhtuga on vabatahtlike väsimatute lauljate hulk väiksem. Ometi käib kitarr veel tunde käest kätte ning aegajalt satub üks või teine klaveri taha.

Häbelikud silmad maast üles dirigendi poole

Pühapäeva hommikul on äratus õige vara. Unevõlglasi päästab veidike vaid talveajale üleminek. Kõik asjalikud ning tõsised, sest ees ootab kontsert. Proov on üsna tõhus, mõni lugu kõlab juba koori moodi. Keegi ei koo. “Lauri ja Kalev on nagu Kaval-Ants ja Vanapagan,” poetan ühe pausi ajal vaikselt naabrile. “Aga ma ei tea, kumb on kumb.” “Lauri on Vanapagan,” arvab naaber.  Selleks, et karusid tantsima panna või elevante kõrva pealt nihutada, peabki väheke muinasjutuline olema. Koorijuht ei saa olla igav nimene, siis ei hakka muusika iialgi elama.

Kava läbi lauldud, ning järjekord paigas, pannakse koori polod selga ning tee viib mäest alla Pauluse kiriku poole. Tuletan meelde viiuldaja ja õpetaja Tõnu Reimanni öeldud lauset “Kui publikut on vähem kui laval esinejaid, on tegu kultuurisündmusega. Kui rohkem, siis meelelahutus.” Kirikus on publikut parasjagu, nende hulgast vaatavad vastu ka mõned värsked lauljad, kes end kontserdi jaoks ebakindlalt tundsid. Õnneks toimib ka selle laagri puhul harrastajate kuldreegel “eks proovid logise alati, küll esinemine välja tuleb”. Täiuslik pole meist keegi, aga tulemus üllatab meeldivalt paljusid nii siin- kui sealpool lava. Mõned ei malda pärast lõunasöögilauaski istuda, vaid kuulavad kõrvaltoas kontserdi ülesvõtet.

Lahkumiskallistusi on rohkem kui reedeseid, palju on uusi sõpru. Eelarvamused on kadunud: Euroopa Eestlaste Koor ei ole lihtsalt rahvuslik ühendus, vaid täitsa koori moodi koor. Lauljate endi algatusel jõuame ehk järgmises, jaanuari laululaagris rohkem individuaalset tööd teha (lauljate keeles “luukambrit”) ning konarused saavad silutud. Paljud lähestikku elavad lauljad on juba leidnud endale muusikaliselt kogenumad “tugiisikud”, kellega on kindlam koos partiisid harjutada.
“Meil on ju laulupeo toiduraha juba makstud. Kui me ikkagi laulupeole ei saa, siis palume end toetajate nimekirja panna,” püüan temaatilist nalja visata. “Või käime väljakul suppi söömas,” täiendab Mare.

Üks on selge: kes selles kooris laulab, teab paremini kui keegi teine, miks “Ta lendab mesipuu poole” lauldes  hääl värisema hakkab ning silmanurka pisara asemel suisa tulvavesi koguneb.

Annaki Aken
/Euroopa Eestlaste Koor, Saksamaa/

Mare Rahkema
/Euroopa Eestlaste Koor, projektijuht/
www.eestikoor.eu
mare@eestikoor.eu